Evald Iljenkov

Evald Iljenkov
Sünniaeg	18. veebruar 1924
Surmaaeg	21. märts 1979 (55-aastaselt)

Evald Iljenkov ['evald ilj'enkov] (Эвальд Васильевич Ильенков; 18. veebruar 1924 Smolensk – 21. märts 1979 Moskva) oli vene filosoof.

Ta oli marksistlik filosoof, kelle põhilised filosoofilised huvialad olid dialektiline loogika ja tunnetusteooria. Tema tähtsamad mõjutajad olid Karl Marxi kõrval Platon, Spinoza, Kant, Hegel ja Lev Võgotski.

Elu ja looming

Lapsepõlv ja noorpõlv

Evald Iljenkovi isa oli kirjanik Vassili Iljenkov. Perekond kolis varsti pärast Evaldi sündi Smolenskist Moskvasse.

Teises maailmasõjas oli Evald Iljenkov Punaarmee suurtükiväe rühmakomandör. Ta jõudis Berliinini välja.

Õpingud

Aastal 1950 lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna ning jäi marksistlik-leninliku filosoofia ajaloo kateedri juurde aspirantuuri. Aastal 1953 kaitses ta kandidaadiväitekirja "Некоторые вопросы материалистической диалектики в работе К. Маркса "К критике политической экономии"" ("Mõned materialistliku dialektika küsimused K. Marxi töös "Poliitilise ökonoomia kriitikast""). Sellest sai alguse dialektilise loogika uurimine marksistlik-leninlikus filosoofias.

Teesid filosoofia ainest

Pärast väitekirja kaitsmist oli Iljenkov umbes kaks aastat Moskva ülikooli õppejõud. Aastal 1955 tulid Iljenkov ja tema sõber Valentin Korovikov välja ühiste teesidega filosoofia ainest. Nad väitsid, et filosoofia on teadus mõtlemisest ning selle seadustest ja kategooriatest. Reaalset maailma uurib filosoofia ainult niivõrd, kui ta on mõistuslikult mõistetud, see tähendab, on juba leidnud oma ideaalse väljenduse inimmõtte ajaloos. Filosoofia teostab mõtlemise refleksiooni iseendasse, võimaldades mõtlemisel mõista omaenda aktide loogikat.

Sellises Kantist ja Hegelist lähtuvas arusaamas nägid võimud ohtu stalinlikult tõlgendatud marksistlik-leninlikule ideoloogiale. NLKP Keskkomitee komisjon kontrollis asjade seisu Moskva ülikooli filosoofiateaduskonnas ning mõistis Iljenkovi vaated hukka kui marksismi moonutuse. Iljemkov ja Korovikov olid sunnitud ülikoolist lahkuma, kuid tal õnnestus asuda tööle NSVL Teaduste Akadeemia Filosoofia Instituuti, kus ta töötas elu lõpuni.

Vaimu kosmoloogia ja abstraktselt konkreetsele liikumine

Alla 30 aasta vanusena lõpetas Iljenkov käsikirja "Космология духа" ("Vaimu kosmoloogia"), milles ta andis vastuse küsimusele, mõistusega olendite eksisteerimise mõttest ja eesmärgist Universumis. Iljenkovi hüpoteesi kohaselt on emake loodus näinud ette, et mõistusega olendid peavad entroopiale vastu astuma ning teostama surevate maailmade naasmise "tuletaolisse" algseisundisse.

1950. aastate keskel lõpetas Iljenkov ka suure raamatu abstraktselt konkreetsele liikumise kohta. Mõlemad raamatud ilmusid alles aastaid pärast autori surma. Raamat abstraktselt konkreetsele liikumise kohta ilmus siiski rohkem kui poole võrra kärbitud kujul 1960 muudetud pealkirja all "Диалектика абстрактного и конкретного в "Капитале" К. Маркса" ("Abstraktse ja konkreetse dialektika K. Marxi "Kapitalis"). Aastal 1961 ilmus see täies mahus itaalia keeles ning hiljem ka paljudes teistes keeltes.

Iljenkov arendas loogilist meetodit, mille kohaselt teoreetiline mõtlemine teeb läbi oma eseme kujunemise protsessi alates tema olemise kõige lihtsamast ja kõige abstraktsemast vormist ning lõpetades tema kõige arenenumate ja konkreetsemate vormidega. Selle ajaloolise protsessi energiaallikas on alati vastuolu, mis peitub antud eseme substantsis. Ja igasugune uus konkreetne vorm, mille ese võtab, tekib selle vastuolu lahendamise vahendina, vahetult tema substantsi vastandlike külgede ehk momentide kokkupõrkepunktis. Tõde ei ole midagi muud kui (mitte ainult mõttes, vaid ka reaalsuses — asja enese poolt tema arengu käigus lahendatud vastuolu, ja dialektiline loogika on õpetus reaalsete vastuolude konkreetsest lahendamisest.

Ideaalne

Alates 1950. aastate lõpust osales Iljenkov "Filosoofiaentsüklopeedia" väljaandmise projektis. Teise köite ettevalmistamise ajal kureeris ta dialektilise materialismi osa. Selles köites ilmus seitse tema artiklit, sealhulgas kuulus artikkel "Идеальное" ("Ideaalne"), mis vallandas elava poleemika, mis kestab seniajani. Ideaalse kategooriat oma eri kujudel (väärtusvormina, isiksuse ja andena, ühiskondlike ideaalidena ning ideaalse enda loogilises vormis) uuris Iljenkov kogu elu.

Iljenkov peab ideaalse all silmas suhet vähemalt kahe eri asja vahel, millest üks kujutab adekvaatselt teise olemust. Et asja olemuse väljendus oleks ideaalselt puhas, peab selle väljenduse materjaliks saama mingi teise asja looduslik keha. Asi otsekui annab oma "hinge" üle teisele asjale, ning viimasest saab esimese sümbol. Nii esindab diplomaat sümboolselt oma riiki, raha esindab väärtust ja sõnad esindavad eri asjade tähendust kultuuris. Ideaalne on esindamine teises ja teise läbi, kusjuures see on alati adekvaatne esindamine, ja just asjade olemuse, mitte mingite väliste joonte esindamine.

Iljenkovi järgi ei peitu ideaalne inimese peas. Ideaalse kehaks ei ole üksnes peaaju, vaid ka mis tahes asi, mille inimene on loonud. Üksiku inimese aju genereerib midagi ideaalset üksnes siis, kui ta hakkab teenindama inimkonna "mitteorgaanilise keha" (kultuuri) vajadusi.

Teadvus ja tahe tekkivad kultuuri ainelises maailmas orienteerumise vormidena, nii nagu lihtsa meelelisuse (ruumilised kujundid, helid, lõhnad ja maitsed) otstarve on elusolendi orienteerumine looduslikus välismaailmas.

Oma uurimused võttis Iljemkov kokku mahukas käsikirjas "Диалектика идеального" ("Ideaalse dialektika"). Ka see käsikiri autori eluajal vene keeles ei ilmunud. Veidi enne Iljenkovi surma ilmus peaaegu poole võrra lühendatud ja toimetaja poolt "parandatud" ingliskeelne variant.

Surm

Pärast järjekordset tagakiusamiskampaaniat ja pikaajalist depressiooni sooritas Iljenkov 1979. aastal enesetapu.

Pärand

Alates 1991. aastast korraldatakse iga-aastasi Iljenkovi lugemisi.

Iljenkov on mõjutanud muuhulgas Vassili Davõdovi filosoofiat.

Hinnangud

David Bakhurst kirjutab artiklis "Meaning, Normativity and the Life of Mind" (Language and Communication, 17 (1), lk 33–51:

"Iljenkov oli tähtis vene marksistliku filosoofia taassünni seisukohast pärast stalinismi pimedat ajastut. 1960. aastate alguses avaldas ta olulisi teoseid kahes põhilises valdkonnas. Esiteks kirjutas ta üksikasjalikult Marxi dialektilisest meetodist ("abstraktselt konkreetsele liikumise meetod"). Kuigi see teos tundub praegu tähtsusetuna (obscure), on tal tähtis poliitiline alltekst: empirismi kriitika selles on suunatud positivismi ja stsientismi vastu, mis Iljenkovi meelest Nõukogude poliitilises ja intellektuaalses kultuuris domineeris.

Teiseks töötas Iljenkov välja selge (distinct) lahenduse probleemile, mida ta nimetas ideaalse probleemiks – probleemile, milline on mittemateriaalse koht looduslikus maailmas. See lahendus sisaldab ideaalsete nähtuste objektiivsuse otsustavat kaitsmist: need nähtused eksisteerivad Iljemkovi järgi meie vaimse kultuuri, mis on kehastunud meie keskkonnas, aspektidena. (...) ... on olemas tähtis järjepidevus Iljenkovi ideede ning 1920. ja 1930. aastate Nõukogude filosoofia ja psühholoogia ideede ja vaidluste, (...) eriti Võgotski sotsiaal-ajaloolise psühholoogia (...) vahel. Pärast 1960. aastate alguse ideederikkaid kirjutisi tema inspiratsioon kahanes poliitilise kliima rõhuvamaks muutudes. (...) Ta suri 1979 omaenda käe läbi."

Peter Jones Sheffield Hallami Ülikoolist on kirjutanud saidi www.marxists.org kaastöölisele: "Poliitilisest vaatenurgast on kolleegid maininud raskeid olusid, milles Iljenkov ja tema kolleegid töötasid. Iljenkov kannatas tõesti mitmel puhul ja mitmel moel režiimi abiandmise (ministrations), tsensuuri ja repressioonide all (kuigi tema loomingut ka ülistati). Kuid Iljenkov oli absoluutselt siiras marksist ja kommunist (mitte parteilise kuuluvuse mõttes). Tema poliitika ja majanduse alased tööd (minu teada ei ole seni ükski neist inglise keeles ilmunud), mis avaldati postuumselt kogutud teostes 1991, näitavad teda ametliku Nõukogude ideoloogia ja "sotsialistliku majandusteaduse" salvava marksistliku kriitikuna, ja pole ime, et neid asju tema eluajal ei avaldatud (või ehk isegi ei esitatud avaldamiseks)."

Vene filosoof ja loogik Aleksandr Ivin on andnud Iljenkovi tegevusele filosoofina teravalt negatiivse hinnangu, nimetades teda tõsiusklikuks marksistlik-leninliku filosoofia vastaste tagakiusajaks.

Raamatud

• "Диалектика абстрактного и конкретного в "Капитале" Маркса" ("Abstraktse ja konkreetse dialektika Marxi "Kapitalis""; 1960)
• "Об идолах и идеалах" ("Iidolitest ja ideaalidest"; 1968
• "Диалектическая логика. Очерки истории и теории" ("Dialektiline loogika. Esseed ajaloost ja teooriast"; 1974)
• "Leninlik dialektika ja positivismi metafüüsika" (1982)
• "Искусство и коммунистический идеал" ("Kunst ja kommunistlik ideaal"; 1983)
• "Философия и культура" ("Filosoofia ja kultuur"; artiklite kogumik; 1991).
• "Космология духа" ("Vaimu kosmoloogia")
• "Диалектика идеального" ("Ideaalse dialektika")
• "Учитесь мыслить смолоду" ("Õppige noorest peale mõtlema")

Vaata ka

• Evald Iljenkovi soovitusnimekiri (Iljenkovi dikteeritud soovitusnimekiri filosoofiliseks eneseharimiseks)

Kirjandus

• А. Д. Майданский. «Русский европеец» Э.В. Ильенков и западный марксизм, 2015.

Välislingid

• Teoste tekstid, fotod, materjalid elust ja loomingust (vene keeles)
  • Selle saidi ingliskeelne versioon
• Marksismi entsüklopeedia artikkel Iljenkovist (inglise keeles; kasutatud allikas)
• Iljenkovi tööd inglise keeles